Homme oleme nii, nagu poleks meid olnudki.

Nüüd ma tunnen seda kurbust, seda tunnet, seda kui ma pean kellegile ütlema just seda, mida ma öelda ei soovi. Ainuke lahendus on naeratada ja öelda, et pole hullu, pole vaja muretseda ja, et mul on kõik korras. Kõige rohkem jään ma igatsema neid inimesi, neid nalju, seda naeru ja seda kuidas ma sind vaadata sain. Aga võibolla just nüüd on mul aeg sulle öelda seda, mida ma päriselt arvan sinust :)))

Igas asjas on midagi positiivset aga selles ma seda küll ei näe :/